Haridus

Kuulmispuudega laste õpetamisest

Kui lapsel diagnoositakse kuulmislangus, on vanemad keeruliste küsimuste ees: kuidas oma last arendada, kuidas temaga suhelda, kuidas koos edasi minna, kas me ikka oskame, kust abi küsida, kuhu ja millisesse lasteaeda-kooli laps võiks minna? Ühelt poolt tuleb arvestada lapse kuulmislanguse ulatuse ja vaimsete võimetega, teiselt poolt sõltub lapse edasise õpetamise käik suuresti vanemate asjatundlikkusest ja võimalustest. Põhiküsimuseks jääb, kuidas oma laps suhtlema õpetada. Valik on äärmiselt oluline, kuna suhtlemiskeelest sõltub lapse edasine haridustee.

Iga kuulmispuudega laps vajab spetsiaalset õpetust ning see nõuab vanematelt oma soovide ja võimaluste selget hindamist. Kui pere otsustab viipekeele kasuks, tähendab see pereliikmete jaoks vajadust viipekeel ise omandada ning lapse jaoks on loomulik koolitee viipekeelt kasutavas erikoolis. Oraalse (suulise) õppe kasuks otsustanud vanemad peavad arvestama sellega, et kuulmispuudega väikelapse kõnelema – ja kuulama õpetamine nõuab vanemate selget pühendumist ning järjekindlust. Et intensiivne päevaringne õpetus oleks edukas, kujuneb paljude perede praktikaks ema loobumine karjäärist lapse kodus õpetamise nimel (koolieelses kui ka koolieas).

Vanemate esmane ülesanne ongi leida ühised suhtlemismeetodeid ja alustada keele ja kuulmistaju arendamist:

  • panna laps viipekeelsesse kasvukeskkonda, kus ta omandab teatud ajaga viipekeele
  • välja arendada kuulmistaju (väikelapseeas) kaasaegse audiotehnoloogia abil
  • õpetada kirjalikku ja suulist eesti keelt siltide, piltide, tegevuste kaudu
  • võtta kasutusele sõrmendid (käemärgid, mis tähistavad üksiktähti, nn õhku kirjutamine)
  • sõnavara omandades õpetada suult lugemist
  • õpetada suulist kõnet kuulmisjäägi kaudu või surdologopeedi poolt nn mehaaniliselt häälikuid seades

Nii viipekeelne kui oraalne laps peab saama ka (surdo)logopeedilist (kõne-)õpetust. (surdologopeediline õpetus – kuulmispuudega laste kõneõpetus.) Tavapärased on logopeedi konsultatsioonid sagedusega 1 tund nädalas. Logopeed suunab ja aitab ka vanemat, kuidas last kodus arendada. Kuulmispuudega lastega tegelevad eesti- ja venekeelsed logopeedid töötavad erilasteaedade ja -koolide juures, samuti lastepolikliinikutes ning kuulmiskeskustes. Mitmed lapsevanemad kasutavad ka eralogopeede.

Õpetussuundade valikud Eestis

1.                  Tallinna Heleni Kool - kakskeelne (esmakeeleks on viipekeel ja esimeseks võõrkeeleks eesti keel) õpetus ja suhtlemine, kus kuulmislangusega lapse esimeseks keeleks on eesti viipekeel, lisaks saab laps selgeks eesti kirjakeele ning osa viiplevatest õpilastest ka arusaadavalt rääkimise.

2.                  Tartu Hiie Kool - oraalne õpetus, kus kuulmislangusega õpilased kasutavad suultlugemisele ja kuulmisjäägile toetudes suhtlemisel peamiselt kõnet. Valikainena viipekeel, omavahelises suhtlemises kasutavad viipekeelt.

3.                  Tavakool - oraalse õpetuse radikaalsem pool on kuulmisjäägile toetuv kuulamis- ja kõneõpetus ehk auditiiv-verbaalne õpetus, enamasti sellel meetodil õpetatud lapsed ei oska viibelda. Oraalsel õpetusel olev laps saab käia tavalasteaias ja -koolis, seda eeldusel, et tema kõnest arusaamise- ja väljendusoskus seda võimaldab.

Oraalse suuna valinud kuulmislangusega õpilased peavad kasutama kuulmisabivahendeid (kuuldeaparaat, sisekõrva-, luukuulmisimplantaat), mille abil nad omandavad kuulamisoskuse ning õpivad rääkima.

Erikoolides kasutatakse enamasti totaalset kommunikatsiooni meetodit õpetuses (kasutatakse suultlugemist, kuulmisjääke, miimikat, sõrmendeid, viipeid).

Kuulmislangusega inimesele jäävad probleemiks kuulmisabivahenditega kuulmine distantsilt, kuulmine müras, heli asukoha määramine, muusika kuulamine, teler, raadio, telefoni helin.  Tuleb meeles pidada, et ei kuuldeaparaat ega implantaadid asenda normkuulmist. Kurdid kasutavad kõnest arusaamiseks ka teisi meeli: jälgivad inimese nägu ja loevad huultelt.

 

Kuulmislangusega laps tavakoolis

Tavakooli integreerimise tingimused

  • lapsel arusaadav kõne ja hea keeletunnetus
  • väga hea koolieelne õpetus
  • sobivad tehnilised abivahendid (sisekõrva implantaat, kaasaegsed kuuldeaparaadid, FM-süsteem)
  • lapsel võiks olla järgnevad isikuomadused:
    • sotsiaalne küpsus
    • iseseisvus
    • otsustavus
    • tegutsemismotivatsioon
    • käitumistase, mis vastab samavanuste kuuljate laste omale
    • positiivne meelestatus kooliskäimisse ja enda õppimisse tavakoolis
  • lapsel peaks olema abivalmid ja suutlikud vanemad, kes
    • aktsepteerivad oma lapse kuulmispuuet
    • omavad suuri ootusi lapse suhtes
    • lasevad lapsel tunnetada nendepoolset poolehoidu
    • kindlad oma taotluses panna laps tavakooli
    • omavad valmisolekut oma last tavakoolis õppimisel igati toetama


Kuulmispuudega õpilase tavakooli lõimumise eelised Tavakooli lõimumise puudused
Võimalus käia elukohajärgses koolis. Säilib lähedane kontakt vanematega Üks vanematest peab tavaliselt jääma koduseks või töötama osalise tööajaga, et abistada last tavakoolis püsimisel
Võimalus õppida oma puuet nägema ka teiselt poolt, nn tavakeskkonnas *Eeltingimuste puudumisel võib laps hakata end tundma ülekoormatuna ja teistest kehvemana
Omades sõpru kuuljate seas, hakkab ennast samastama kuuljate laste gruppi kuuluvana Identifitseerimisraskused kuuljate ja kurtide grupiga. Ei võeta last kummaski grupis omaks
Väiksem oht saada puude tõttu “sildistatud”, mis võib juhtuda, kui ta kuuluks ainult kuulmispuudega laste gruppi Tavakoolis on puudulikud tingimused: klassiruumide halva akustika ning õpilaste rohkuse tõttu mürafoon suurem. On oht, et lapse kõnepotentsiaal saab piiratud keeletunnetuse tõttu areneda ebapiisavalt (eriti, kui õpetaja ei kasuta FM-süsteemi)
On samade eelduste olemasolu korral õppimises ja teadmiste omandamises märksa edukam kui erikooli kuulmislangusega laps Sobilike visuaalsete õppevahendite puudumine, mittekasutamine
Võimalus igapäevaelu ebamugavustega kokku puutuda sagedamini kui erikooli küllalt hoitud kliimas. Kooli lõppedes on eluks paremini ette valmistatud Õpetaja  puudulik ettevalmistus – ebapiisava tähelepanu ja nõrga eripedagoogilise ettevalmistuse tõttu ei kaasata last täielikult  õppetöösse
Klassikaaslased saavad kogemusi suhtlemiseks puudega lapsega Tavakooli pedagoogil on vähem võimalusi arvestada lapse erivajadustega võrreldes erikooli pedagoogiga

Kuulmislanguse mõju õpilasele

Kerge kuulmislangus (20-40 dB) – lapsel on raskused kõne mõistmisega taustamüras ja grupivestlustes, ta ei pruugi kuulda sosistamist ja linnulaulu. Sellise kuulmislangusega õpilane kuuleb lünklikult, seega võib esineda valesti  arusaamist ning segadust õpitu omandamisel. Kuulmisprobleemid sõltuvad taustamürast, kaugusest õpetajast ja audiogrammist. Kui lapse kuulmislangus on 30 dB (enamasti kuulevad nii kuuldeaparaadi ja/või sisekõrvaimplantaadiga lapsed), võib ta ilma jääda 25-40%-st klassis räägitust, eriti kui räägitakse vaikselt ja rääkija pole nähtav (näit selja taga istuv kaasõpilane). Probleeme on lühikeste ja mitterõhuliste sõnade ja konsonantide eristamisega ning raskusi võib olla varase lugemisega (tähe/hääliku assotsiatsioonid). Selline õpilane võib saada õpetajatelt süüdistusi, mis mõjutavad enesehinnangut (näit kuulab siis, kui tahab, unistab, ei pane tähele). Kuulamine vajab pidevat pingutamist ning seetõttu on laps väsinum ning võib ennast tunnist „välja lülitada“.

Mõõdukas kuulmislangus (41-70 dB) - ilma kuulmisabivahendita ei kuule laps vaikseid ja keskmise tugevusega helisid ning kõne mõistmine taustamüras on märgatavalt raskendatud. Isegi koos kuuldeaparaatidega võib laps kuulda lünklikult. Sellise kuulmisega õpilastel võib süntaks hilineda või olla häiritud, sõnavara võib olla piiratud, hääl lame ning diktsioon halb. Mõõdukas kuulmislangus mõjutab oluliselt eakaaslastega suhtlemist ja sotsialiseerumist, eriti mürarikastes olukordades (näit söökla, vahetund). Õpilasel on tendents kehvemale enesehinnangule ja sotsiaalsele ebaküpsusele, mis omakorda võib kaasa aidata kõrvaleheidetu tunde tekkimisele. Varajane sekkumine (kuulmisabivahendid, logopeed, viipekeel) suurendab võimalust, et lapse keele, kõne ja õppimise areng on eakohasemad. Sellise kuulmislanguse korral aitab FM-süsteem kuulda klassis olevas taustamüras võrdväärsemalt kuuljatega.

Raske kuulmislangus (71-95 dB) – ilma võimenduseta võib laps kuulda tugevat häält umbes 30 cm kaugusel kõrvast. Optimaalse võimenduse korral suudavad lapsed 90 dB-se või parema kuulmislanguse korral tabada paljusid häälikuid, kui neid öeldakse lähedalt või FM-süsteemi vahendusel. Öeldu mõtte tabamine sõltub suuresti individuaalsest võimekusest ja varajasest sekkumisest. Kaasasündinud kuulmislanguse korral on tõenäoline keele ja kõne tõsine hilinemine või mittespontaanne areng. Mida nooremalt hakkab laps pidevalt kuulmisabivahendeid kandma ja/või pidevat (viipe)keeleõpet saama, seda suurema tõenäosusega arenevad keel, kõne ja õppimine eakohasemal tasemel. Raske kuulmislangusega laps suhtleb meelsamini kurtide või vaegkuuljate eakaaslastega, kuna nendega suhtlemine viipekeeles kergem. Suhted kurtide eakaaslaste ja täiskasvanutega toetavad positiivselt terve mina-pildi ning kultuurilise identiteedi taju arengut.

Sügav kuulmislangus e kurtus (> 96 dB) – laps vajab kuulmislanguse kompenseerimiseks sisekõrvaimplantaati või suhtlemist viipekeeles. Kõne tajumise ning mõistmise aste sõltuvad kuulmislanguse sügavusest ja audiogrammi kujust, kuulmisabivahendite kasutamisest ja nende sobivusest, varase sekkumise kvaliteedist ja individuaalsest võimekusest. Kui tegemist on kaasasündinud kuulmislangusega, siis kõne spontaanselt ei arene.  Hiliskurdistumise korral võivad kõne ja keele tase kiiresti halveneda. Sügava kuulmislangusega laps suhtleb meelsamini kurtide või vaegkuuljate eakaaslastega viipekeeles, kuna nendega suhtlemine kergem. Tavakoolis käiv õpilane sõltub rohkem täiskasvanutest, kuna oraalse kommunikatsiooni mõistmisega raskusi. Kooli personal ja eakaaslased peaksid nõustamisekeskustest ja rehabilitatsiooniasutustest saama täiendavat infot kuulmislangusega lastega suhtlemise eripäradest.

 

Väljakutsed, millega seisab silmitsi üldhariduskoolis käiv kuulmislangusega õpilane

Kuulamine taustamüras (kuulmisabivahendeid kasutav õpilane) – halb kuulamiskeskkond on õppimise suurim takistaja, sest müra mõjutab tunnis osalemist, õppimist, kontsentreerumist, kõnest arusaamist ning mälu. Taustamüras kõnele keskendumine on arenguline oskus, mis omandatakse 13-15 aastaselt, seega on nooremate laste puhul sobiv kuulamiskeskkond eriti oluline. Kuulamisel taustamüras on oluline helisignaali ja taustamüra suhe (H/T) ehk kui tugev peab olema helisignaal (õpetaja kõne), et ta oleks taustamüras kuuldav ja arusaadav. Tavaliselt on müratase vaikses klassis ~60 dB ning õpetaja hääletugevus 1m kaugusel  65 dB. Tavakuulja puhul peab H/T suhe olema +6 dB, kuulmislangusega õpilase puhul minimaalselt 15 dB ja soovitavalt 25 dB. Taustamüra on tavaliselt kõige kontrollitavam – oluline on paigaldada toolide ja lauaplaatide alla pehmendused, kasutada kardinaid ning muid kaja vähendavaid materjale. Erinev tehnika (arvutid, päevavalguslambid) tekitab samuti müra, seega on mõistlik kuulmislangusega õpilasel istuda nendest kaugemale. Taustamüras kuulamise hõlbustamiseks soovitatakse kuulmislangusega lapsel kasutada koolis FM-süsteemi. See on traadita heli ülekande süsteem, mis koosneb rääkija külge kinnitatavast mikrofoniga saatjast ja individuaalse(te) kuulmisabivahendi(te)ga ühendatud vastuvõtja(te)st. Süsteem võimaldab õpetajal vabalt liikuda, kuna süsteemi tegevusraadius on sõltuvalt mudelist 15 – 60 m; ta suurendab H/T suhet  ning vähendab seega taustamüra mõju ning kajast ja halvast akustikast tulenevaid kuulamisprobleeme. FM-süsteemi saab kasutada kahes režiimis: esimesel juhul kuuleb õpilane selgelt ainult saatja kasutaja (tavaliselt õpetaja) juttu ning seega peaks õpetaja kaugemalt tulevaid küsimusi ja kommentaare kordama. Teisel juhul on sisse lülitatud nii kuulmisabivahendi kui ka FM-süsteemi mikrofonid ning taustamüra mõjutab veidi õpetaja jutust arusaamist, kuid õpilane kuuleb ka klassikaaslaste juttu.

Juhuslik kuulamine – umbes 90% sellest, mida lapsed kõnekeelest ja ümbritsevast maailmast teavad, õpivad nad juhuslikult. Juhuslikkus tähendab vestluste kuulamist peres, kogukonnas või klassis, mis võimaldab saada teadmisi kultuuri, sotsiaalsete olukordade ja inimestevaheliste suhete kohta. Kuulmislangusega laps ei suuda tavaliselt jälgida temale mittesuunatud igapäevavestlusi ning jääb seetõttu ilma olulisest infost. Klassisituatsioonis ei kuule sellised lapsed tihti teiste õpilaste vastuseid ja omavahelisi arutelusid. Eriti rasked on kuulmislangusega lapsele erinevat tüüpi mitmetähenduslikud naljad ja sõnad ning võõrsõnad. Sõnavara juhuslikku laienemist takistab ka asjaolu, et  kuulmislangusega lastega rääkides kasutatakse madalate ootuste tõttu sageli piiratud/lihtsustatud sõnavara.

Suhtlemine eakaaslastega ja sõprussuhted – läbi selle toimub kognitiivne õppimine ning sellel omakorda on kaugeleulatuv mõju õpilase õpimotivatsioonile ja käitumisele. Õpetaja saab soodustada positiivse kogemuse saamist, kui ta ühelt poolt julgustab kuulmislangusega õpilast oma vajadusi väljendama ning teisalt tutvustab kaasõpilastele toetavaid suhtlemisstrateegiaid. Kuulmislangusega õpilasega suhtlemisel on oluline tema tähelepanu püüdmine (nimeline kutsumine); normaalse kõnetempo, hääletugevuse ning miimika kasutamine; liiga kiiretest teemamuutustest hoidumine. Kutsekoolis käiv kurt saab suhelda kuuljate eakaaslastega viipekeeletõlgi vahendusel, mis takistab spontaanset kommunikatsiooni ning alati ei ole tõlki vajadusel käepärast.

Viipekeelne suhtlemine tavaharidussüsteemis – kurdi õppija toimetulek enamuskultuuris ning selle toetamine on väljakutse nii õppijale kui ka koolipersonalile, kuna kurtidel on erinev õppimise stiil, tugevused ja vajadused. Eestis ei käi teadaolevalt viipekeelsed kurdid veel üldhariduskoolides, küll aga kutsekoolides, kus nad suhtlevad kuuljatega viipekeeletõlgi (õpingutõlk) vahendusel või ka kirjalikus eesti keeles, mis kurtidele on teine keel (emakeel on enamasti viipekeel). Õpingutõlk vahendab kommunikatsiooni koolikeskkonnas kurtide õpilaste ja kuuljate (õpetajad, kaasõpilased) vahel ning seetõttu on ta õpetajaskonna liige ning peaks osalema kurtide koolitamist ja tõlketeenust puudutavatel koosolekutel. Õpingutõlk vahendab suhtlemist nii koolisisestel (õppetöö, arenguvestlused, võistlused jmt) kui ka –välistel (ekskursioonid) üritustel. Viipekeeletõlgiga töötamisel oleks oluline silmas pidada alljärgnevat:

  • Enne tõlkesituatsiooni toimumist tuleb tõlgile anda piisava ajavaruga infot toimuva kohta (näit tunnikonspekt, tõlkimise aeg ja koht).
  • Suhtlemisel tuleb pöördu otse kurdi õpilase poole  (vs “öelge talle, et ….”).
  • Tõlk ei osale vestluses, ta ei avalda oma arvamust ega sekku vestlusesse.
  • Tõlk on alati kõnelejast veidi maas, seega andke aega tõlge lõpetada, et ka kurt saaks vajadusel küsida või sekkuda.
  • Grupivestluses rääkige ükshaaval, kuna tõlk ei suuda kõiki korraga tõlkida.
  • Tõlk ja rääkija võiksid olla kõrvuti.

Kurt õpilane ei saa konspekteerida, kuna ta jälgib info saamiseks viipekeeletõlki, seega peaks tunni materjalid talle kättesaadavad olema kirjalikult või miks mitte ka viipekeeles.

 

Õpetaja roll klassis 

Olenemata kuulmislanguse astmest võib õpetaja oluliselt arendada kuulmispuudega lapse toimetulekuvõimet klassis. Selleks on vaja ainult veidi muuta oma õpetamise stiili. Oluline on positiivne suhtumine ja usk kuulmislangusega lapsesse.

Kuulmislangusest tingitud kohandused:

  • suhtlemisvormide mitmekesistamine
  • erinevate kuulmisabivahendite olemasolu
  • psühholoogiline toetus nii lapsele kui ka vanematele
  • sobiva valgustuse tagamine
  • mürataseme alandamine
  • kajaefekti vähendamine
  • hea akustika tagamine
  • kuuldavuse ja nähtavuse tagamine
  • öeldu ülekordamine

Klassiruumis mõjutavad kuulmislangusega last müratase ja valgustus. Kuulmislangusega laps peab istuma seljaga valgusallika poole, sest vastu valgust on raskem suult lugeda. Tuleb jälgida, et valgusallikas ei oleks õpetaja selja taga, sest see tekitab näole varju ning takistab suultlugemist. Kuulmislangusega lapse peab panema istuma paremini kuulva kõrvaga õpetaja poole. Grupitöö ajal tuleb julgustada kuulmislangusega last teistele lastele näkku vaatama, soovitav istuda poolkaares. Kuulmislangusega laps peab istuma kaugemal müraallikatest nagu puhur, konditsioneer, lahtine aken jne. Kuulmislangusega laps peab istuma klassis eespool, et oleks hea õpetajat jälgida ja/või küljel, et oleks hea kaasõpilasi jälgida. Pinginaabriks peab olema hea sõber, kes saab vajadusel korraldusi korrata.

Soovitused õpetajale oluliseks käitumiseks klassis:

Korrake raadio teel antavaid teateid. Kui kuulmislangusega lapsel on raske infot mõista, siis sõnastage see ümber. Kirjutage korraldused ja info tahvlile (uus sõnavara, teadaanded). Kontrollige tunnist arusaamist sisuliste küsimustega. Tüüpiline viga tehakse küsimusega, „kas kuulsid?” Õpilane vastab alati jaatavalt. Tegelikult küsige, mida ta kuulis. Siis saate teada, mida laps tegelikult kuulis ja mõistis. Kodutööde kontrollimisel andke kuulmislangusega lapsele vastusteleht. Ettelugemisel laske kuulmislangusega lapsel esimesena lugeda, siis on tal kergem järge pidada. Katsuge näidata subtitreeritud videosid, selle puudumisel leidke kuulmislangusega lapsele asendustegevus. Uuele teemale üleminek on kuulmislangusega lapsele raske. Kasutage väljendeid „Kas kellelgi on küsimusi?… lähme edasi…”. Tugevdada positiivseid toimetulekustrateegiaid, nt kuidas mänguväljakul narrimisele vastata, mida vastata, kui küsitakse, miks laps kuulmisabivahendeid kannab jne. Kuulmislangusega laps võib vajada kuuljatest eakaaslastega suhtlemiseks rohkem selgesõnalisi juhendeid. Toetage kuulmisabivahendite igapäevast kasutamist. Aidake kuulmislangusega lapsel oma kuulmislangust mõista ning võimaldage õpilasel anda klassikaaslastele infot kuulmislangusest ja kuulmisabivahenditest. Looge võimalusi teiste kuulmislangusega lastega kohtumiseks (kirjasõbrad jne). Selgitage toimimist hädaolukorras.

Klassis on oluline teada:

Kuulmislangusega last toetab suultlugemine. Õpetaja peab olema kuuldav ja nähtav. Rääkige loomuliku ja tavalise hääletugevusega. Enne korralduse andmist püüdke kuulmislangusega lapse tähelepanu (nt nimepidi kutsumine, õlale patsutamine jms). Jälgige, et kuulmislangusega laps näeb rääkija suud (segavad piiramata vuntsid, suu katmine paberitega jms). Püüdke anda korraldused mitte klassis ringi liikudes või näoga tahvli poole olles. Andke kaasõpilastele sõna nimeliselt ning vajadusel korrake nende poolt öeldut, kuna kuulmislangusega lapsel on raske jälgida klassis toimuvat vestlust.

Sõnavara ja loetu mõistmine on keeruline, kuna kuulmislangusega lapsed mõistavad sõnade tähendust tihti üksüheselt.

Loetust arusaamise suurendamiseks on soovitatav kasutada alljärgnevat:

Seletage uute, klassis kasutatavate sõnade tähendust. Laske kuulmislangusega lapsel lugeda erinevaid teemaga seotud materjale. Saatke klassis loetud raamatuid koju. Hästi sobivad rollimängud. Õpetage kuulmislangusega lapsele kognitiivseid- ja keelestrateegiaid, mis aitavad teksti mõista (võrdlemine ja vastandamine, meenutamine, järjestusanalüüs, järeldamine). Tooge klassis välja loetu põhisisu.

Kuulmislangusega lapsed kasutavad koolis käies erinevaid tehnilisi abivahendeid, mis on väga väikesed, aga kallid. Tänapäevane kuuldeaparaat maksab 300-1300 eurot tükk, võimendussüsteem umbes 1600 eurot, sisekõrva implantaadi väline osa keskmiselt 8000-10000 eurot. Elektroonika töötab patareidega ja ei talu niiskust, vett, mehhaanilist lööki ja staatilist elektrit. Seega kuuldeaparatuuri ei tohi kasutada lausvihmas, basseinis, saunas, dušši all, „pallimeres”, olukordades, kus nad võivad saada mehhaanilisi kahjustusi. Tühja patareiga või väljalülitatud kuulmisabivahendist kasu ei ole.

Kehalise kasvatuse tunnis on soovitav tehnikat kasutada, muidu muutub suhtlemine raskeks või pea võimatuks. Kontaktalade puhul või ujumistunnis tuleks kuulmislangusega lapsele eelnevalt kõik ära selgitada, seejärel tehnika ära võtta, ohutusse kohta panna ning asuda tundi läbi viima.

 

 

Kuulmispuudega õpilaste haridusküsimustega tegelevad Tartu Hiie Kool, Tallinna Heleni Kool, Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit, Eesti Implantaadilaste Selts.