1. Kuulmispuude diagnoosimine ja statistika

Peatükk annab ülevaate kuulmislanguse ja selle põhjuse statistikast. Teise teemana käsitletakse kuulmislanguse diagnoosimist nii vastsündinutel kui hilisemas vanuses. Kolmandaks keskendutakse lasteaiaealiste laste andmetele ja vajalikule nõustamisele ning toele.

Kuulmislanguse statistika maailmas

Kuulmislangus on kõige enam levinud sensoorne haigus kogu maailmas. Uurimused on näidanud, et kuulmislangust esineb 6–17%-l (isegi kuni 20%-l) elanikkonnast (Taking action, Annual Report and Financial Statements 2014–2015). Hinnanguliselt on kogu maailmas ligikaudu 800 miljonit kuulmislangusega inimest, neist umbes 65% hinnatakse olevat kerge, 30% mõõdukaks ning 5% raske ja sügava kuulmislangusega. (Loit, 2013). Varajase ehk kõne-eelse kuulmislanguse esinemissagedus arvatakse olevat 1–2 juhtu 1000 lapse kohta ning pooltel juhtudest on see pärilik (Teek, 2007).

Väga oluline on imikute kuulmislanguse õigeaegne diagnostika, sh molekulaargeneetiline ja seroloogiline diagnostika, mille alusel saab võimalikult varakult alustada lapse (re)habilitatsiooniga tema hilisema parema keelelise arengu huvides.

Kuulmislanguse põhjuste statistika

Kuulmislangust kategoriseeritakse kolme suurde rühma: sensorineuraalne, konduktiivne ning segatüüpi kuulmislangus. Esimene kategooria moodustab suurema enamuse lapseea kuulmislanguse juhtumitest. Sensorineuraalse kuulmislanguse peamised põhjused on kaasasündinud ehk geneetilised, mis moodustab umbes 60% kõikidest juhtumitest, ning omandatud ehk mitte-geneetilised, mis omakorda moodustab ligikaudu 40% juhtumitest (Marazita, 1993). Viimase kategooria alla kuuluvad viiruslikud ja bakteriaalsed infektsioonid, ototoksilised ravimid ning peatraumad jms (Teek, 2014). Geneetiline kuulmislangus jagatakse sündroomseks vormiks, mille korral kuulmislangus on seotud teiste elundite anomaaliatega, ja mittesündroomseks ehk isoleeritud vormiks. Kuni 70%-l kaasasündinud päriliku kuulmislangusega patsientidest on tegemist isoleeritud kuulmislangusega (Smith, 2005). Ülejäänud 30%-l lastest on kaasuvana lisapuue, mida peab arvestama rehabilitatsiooni läbiviimisel.

Kuulmislanguse prognoos tulenevalt põhjusest

Sensorineuraalne kuulmislangus on krooniline ja hetkel ravimatu. Osad sündroomsed ja mitte-sündroomed (sh konneksiini geenimutatsioon) ning tsütomegaloviiruse põhjustatud kuulmislanguse vormid võivad olla ka progresseeruvad ja/või fluktueerivad. (Teek, 2007; Teek, 2010). Konduktiivne kuulmislangus võib olla kirurgiliselt parandatav, kuid tavaliselt leiavad kuulmist korrigeerivad operatsioonid aset alles lapse vanemaks saades (Duval, 2015; Granström, 2001).

Kuulmisjäägi kasutamiseks kõne ja keele arendamisel on vajalikud kuulmist korrigeerivad abivahendid: kuuldeaparaadid, luukuulmis- või sisekõrvaimplantaadid jm abivahendid (FM-süsteemid). Enamasti ei ole kuulmislangusega laste lähivõrgustikul varasemat kokkupuudet kuulmislanguse ja selle tagajärgede ning võimalike sekkumistega. Seetõttu vajab lähivõrgustik esimesel kahel diagnoosijärgsel aastal eriti aktiivset sekkumist.

Kuulmislanguse diagnostika Eestis

Esmane kuulmislanguse skriiniguuring tehakse sünnitusmajas. Positiivse tulemusel korral nõustatakse vanemaid, kus saab järgnevaid uuringuid teha. Lapse kuulmishäirete ja sellega seonduvate probleemide puhul on oluline hinnata:

1. Kuulmishäirete esinemist võrgustikuliikmetega suhtlemisel vaikses keskkonnas, mürarikkas keskkonnas, distantsilt.
2. Kuulmishäirete esinemist õppetöö (sh õppetund, etteütlus, rühmatöö) ajal vaikses keskkonnas, mürarikkas keskkonnas (nt tööõpetuse tund), distantsilt (nt kehalise kasvatuse tund).
3. Kuulmishäirete esinemist vaikse kõne (nt sosinkõne), mõõduka valjusega kõne (tavavestluses kasutatav kõne valjus) ja suure valjusega kõne kuulamisel vaikses keskkonnas.
4. Heliallika lokaliseerimise võimet (eriti oluline hinnata asümmeetrilise kuulmislanguse korral).
5. Seonduvaid probleeme, mille hulka kuuluvad nt kõne- ja keele arengu hilistumine/mahajäämus, tinnitus, lapse tähelepanu- ja keskendumisraskused, õpiraskused, kuulamisel suurenenud pingutusest (listening effort) tingitud väsimus, peavalud, enese väljendamise probleemid, enesekindluse langus, frustratsioon, enesesse tõmbumine, vältiv käitumine.

Tulenevalt lapse vanusest tuleks kuulmislanguse diagnoosimisel ja hilisemal puude määramisel teha erinevaid uuringuid. Eesti Audioloogia Seltsi poolt on pandud kokku soovituslik uuringute nimekiri (tabel 1).

Tabel 1. Vajalik info eri vanuses kuulmislangusega laste puude tuvastamisel

¹ Lisanduvad kesk- ja sisekõrva hindavad uuringud, sh tümpanomeetria, otoakustilised emissioonid (OAE), stapesreflekside hindamine. Eelnimetatud testid ei hinda kuulmislävesid.

² Hinnatakse vaikseimat heli, millele laps reageerib (minimal response level).

³ Kuulmislävede ülene info (supra-threshold).

⁴ Tavaliselt ilma maskeerimata; maskeeringuta uuring võib alahinnata nt ühepoolse kuulmislanguse raskusastet

⁵ Eestis on kättesaadav vaid eestikeelne kõnetest (Veispak, 2015). Lastel, kelle emakeel on vene keel, ei saa antud kõnetesti kasutada. Sel juhul peab tegema puhastoonaudiomeetria vabas väljas ilma abivahendita ja koos abivahendiga.

Peamised kuulmislanguse diagnostika keskused Eestis on Tallinnas ja Tartus, kusjuures VRA uuringut on võimalik praegu teha ainult SA TÜK kõrvakliinikus.

Lasteaiaealised kuulmislangusega lapsed Eestis

Aastatel 2009–2012 sündis Eestis keskmiselt 15 104 last; aastas diagnoositi keskmiselt kuulmislangus 25 lapsel ehk  1,66 : 1000. Neist kuulmislanguse astme järgi on  5 kerget; 5 mõõdukat; 4 rasket; 4 sügavat ning 7 ühepoolset kuulmislangust aastas. 2014. aastal sai diagnoosi 36 last (sünde 12 606). (Sünnid, surmad ja loomulik iive; Paat-Ahi, G., Laarmann, H., Sikkut, R.; 2013, 2014; SA TÜK kõrvakliiniku aastaaruanded 2009–2014).

Sotsiaalkindlustusameti andmetel on kuulmispuudega laste arv aastatel Eestis 2011–2020 natukene kõikunud, kuid üldjoontes püsinud stabiilsena (Tabel 2) (Annika Kiik, isiklik suhtlus, 8.04.2021; Viidatud  Tee & Teesalu, 2021; statistikaamet).

Tabel 2. Kuulmispuudega (sh liitpuudega) kuni 7-aastaste laste arv 2011–2020 aastate lõikes.

Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel oli 2020. aastal Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) sissekannete kohaselt lasteaedades alusharidust omandamas kokku 74 kuulmispuudega last (Priit Laanoja, isiklik suhtlus, 23.12.2020; viidatud  Tee & Teesalu, 2021) (joonis 1).

Joonis 1. Kuulmispuudega laste arv tava-, sobitus- ja erirühmas 2016–2020 aastate lõikes.

Ojaste, Reilson ja Zimmer (2020) on välja toonud koolieelses eas sisekõrvaimplantatsiooniga laste arvu erinevates rühmatüüpides seisuga 03.03.2020. (joonis 2).

Joonis 2. Sisekõrvaimplanteeritud lapsed Eestis koolieelses eas (n) seisuga 03.03.2020

Vaatamata sellele, et Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) põhimääruse kohaselt tuleb süsteemi teha sissekanne lapse hariduslikust erivajadusest ja tugimeetmetest (Eesti Hariduse Infosüsteemi…, 2020), selgus riigikontrolli küsitlusest, et vaid 70% lasteaedadest teeb sissekanded kõikide tuge vajavate laste kohta (Hariduse ja tugiteenuste…, 2020). See näitab, et eespool toodud statistikaandmed ei ole lõplikud ja kuulmislangusega lapsi on Eesti alushariduses tõenäoliselt rohkem.

Ojaste, Reilson ja Zimmer (2020) on välja toonud ka kooliealiste sisekõrvaimplantatsiooniga laste arvu erinevates koolides seisuga 03.03.2020. (joonis 3).

Joonis 3. Sisekõrvaimplanteeritud lapsed Eestis koolieas (n) seisuga 03.03.2020

Kuulmispuudega inimeste statistikat saab vaadata ka Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud puuete alusel (tabel 3).

Tabel 3. Kuulmispuudega laste arv 2017 kuni 2021 I poolaasta.

Võrreldes tabeleid 1 (alla 7-aastaste kuulmispuudega laste arv) ja 2 (alla 15-aastaste kuulmispuudega laste arve, kellele on määratud puue) selgub, et proportsionaalselt väheneb kuulmispuudega laste arv vanusgrupis 7–15 olulisel määral. Põhjuseks võib olla asjaolu, et puuet määratakse antud vanusgrupis kuulmispuudega lastele oluliselt palju vähem. Põhjused vajaksid edasist uurimist.

Varajane tugi

Mis valdkondades peaks toimuma vanemate nõustamine (Moeller, 2013)

• Võimalikult varakult anda tasakaalustatud infot kuulmislangusest ja selle tagajärgedest vanematele ja teistele lähivõrgustiku liikmetele.
• Vanematele teadvustada kuulmislanguse kui kroonilise seisundi pideva ja regulaarse järelkontrolli vajadust; samuti teadvustada dünaamilise hindamise vajadust kuulmislanguse, lapse arengu,  kuulmisabivahendite osas.
• Kuulmisabivahendite kasutamise alane nõustamine nende kasuteguri suurendamiseks. (Nicolas ja Geers, 2006, 2007; Sharma, Dorman ja Kral, 2005, viidatud Cole ja Flexer, 2015; Wolfe ja Svhafer, 2015).
• Elukohajärgse (re)habilitatsiooniteenuse võimaluste teadvustamine.
• Seadusest tulenevate toetuste ja teenuste ning (eri)haridussüsteemi võimalused.
• Erinevate kuulmistehniliste abivahendite valik, nendega seotud riskikäitumine ja toetavad kommunikatsioonimeetod.
• Kuulmise, kõne ja kommunikatsioonioskuste arengu igakülgne toetamine. Kommunikatsioonistrateegiate selgitamine ja õpetamine (sh kõne-eelne kommunikatsioon).
• Lapsevanemate psühholoogiline nõustamine erivajadusega lapsega toimetulekuks (Minuchin ja Fishman, 2002).
• Teadvustada vanematele, et erinevate valikutega kaasnevad erinevad ootused.

Otsuste langetamise protsess on jätkuv ning pidevas muutuses, võttes arvesse lapse ning tema pere/lähivõrgustiku muutuvaid vajadusi, võimalusi ja üldist arengut.

Kasutatud kirjandus

• Cole, E.B; Flexer, C. (2015). Children with Hearing Loss: Developing Listening and Talking Birth to Six.
• Duval, M., Grimmer, J. F., Meier, J., Muntz, H. R., Park, A. H. (2015). The effect of age on pediatric tympanoplasty outcomes: A comparison of preschool and older children. International journal of pediatric otorhinolaryngology, 79(3), pp. 336-341.
• Granström, G., Bergström, K., Odersjö, M.. Tjellström, A. (2001). Osseointegrated implants in children: experience from our first 100 patients. Otolaryngology–Head and Neck Surgery, 125(1), pp. 85-92.
• Hariduse tugiteenuse kättesaadavus (2020). Riigikontroll
• Loit, R. (koostaja) (2013). Viipekeelne kurt laps koolis.
• Marazita, M. L., Ploughman, L. M., Rawlings, B., Remington, E., Arnos, K. S., & Nance, W. E., 1993. Genetic epidemiological studies of early‐onset deafness in the US school‐age population. American journal of medical genetics, 46(5), pp. 486-491.
• Minuchin, S., Fishman, C.H. (2002). Family Therapy Techniques.
• Moeller, M. P., Carr, G., Seaver, L., Stredler-Brown, A., Holzinger, D. (2013). Best Practices in Family-Centered Early Intervention for Children Who Are Deaf or Hard of Hearing: An International Consensus Statement. Journal of Deaf Studies and Deaf Education. 18:4 October pp 429-445.
• Ojaste, A., Reilson, M., Zimmer, P. (2020). SI laste haridustee. Ettekanne Hea kuulmise päeval 03.03.2020.
• Paat-Ahi, G., Laarmann, H., Sikkut, R. (2013).
  

  Vastsündinute kuulmise skriiningu projekti 2004-2012 auditiaruanne
  .
• Paat-Ahi, G., Laarmann, H., Sikkut, R.  (2014). Vastsündinute kuulmise skriiningu programmi hindamise tulemused. Eesti Arst 2014; 93(10):571–577
• 

  SA TÜ kliinikum kõrvakliiniku 2014 aasta aastaaruanne
  .
• 

  SA TÜ kliinikum kõrvakliiniku 2013 aasta aastaaruanne
  .
• 

  SA TÜ kliinikum kõrvakliiniku 2010 aasta aastaaruanne
  .
• 

  SA TÜ kliinikum kõrvakliiniku 2009. aasta aastaaruanne
  .
• Smith, R. J., Bale, J. F., & White, K. R. (2005). Sensorineural hearing loss in children. The Lancet, 365(9462), pp. 879-890.
• Taking action, Annual Report and Financial Statements 2014–15.
• Tee, M., Teesalu, L. (2021) Kuulmislangusega laste arengu toetamine: koolituskava lasteaiaõpetajatele. TÜ magistritöö.
• Teek, R. (2010). The genetic causes of early onset hearing loss in Estonian children, Tartu Ülikool. Doktoritöö.
• Teek, R., Raukas, E., Oitma, E., Kruustük, K., Žordania, R., Joost, K., Kull, M., Õunap, K. (2007). Pärilik ehk geneetiline kuulmislangus. Eesti Arst, 86(4), 254 – 261.
• Wolfe, J., Schafer, E.C. (2015). Programming Cochlear Implants. Plural Publishing Inc.