2. Audioloogia

Audioloogia maailmas ja Eestis

Sellest programmi peatükist saab lugeja ülevaate audioloogia vastused küsimustele:

Mis on audioloogia ja kes on audioloogid?
Kuidas saada audioloogiks?
Mis erinevus on audioloogidel ja surdoloogidel?
Mis on audioloogilised teenused ja kes neid lisaks audioloogidele veel pakuvad?

Audioloogia maailmas

Audioloogia kui eriala

Euroopa Komisjoni määratluse järgi on audioloogia parameditsiiniline eriala, mis kuulub laiemasse kõrva-, nina- ja kurguhaiguste valdkonda. Multidistsiplinaarse erialana tegeleb audioloogia konkreetsemalt kuulmislanguse ja tasakaaluhäirete rehabilitatsiooniga, aga ka tinnituse, vertiigo ja muude kuulmis- ja tasakaaluorganite haiguslike seisundite raviga. Kaasaegne ja sõltumatu audioloogia on eksisteerinud umbes kaheksakümmend aastat, Rahvusvaheline Audioloogia Selts (International Society of Audiology, ISA) loodi 1952. aastal (ISA).

Kutsesõuded

Audioloogilisi teenuseid osutavad spetsialistid vajavad formaalset akadeemilist haridust, mis on riigiti erinevalt korraldatud (Hall, 2015). Tavalised nõuded kutselisele audioloogile karjääri algusfaasis on vähemalt kolm või neli aastat teoreetilisi ja praktilisi bakalaureusetaseme õpinguid. Sellise spetsialisti tase on Euroopa kvalifikatsiooniraamistikus (EQF) võrdne kategooriaga EQF, level 6. Kuuenda taseme ettevalmistusega audioloogid töötavad peamiselt kuuldeaparaatide sobitajatena, tehes sobitamiseks vajalikke protseduure ja uuringuid ning nõustades patsiente. Magistri- ja/või doktoriõpingud audioloogias päädivad täiendavate kliinilise pädevuse erieksamitega. Suurbritannias, Saksamaal ja paljudes muudes riikides nõutakse audioloogidelt magistrikraadi, rahvusvaheliselt paistab silma Brasiilia, kus on võetud ambitsioonikas suund doktorikraadiga spetsialistide väljaõppele. (Hall, 2015)

Rahvusvaheliselt tunnustatud laiem jaotus hõlmab nn meditsiinilise audioloogi (kuulmis- ja tasakaaluhäiretele spetsialiseerunud arsti) ja audioloogi kui tervishoiutöötaja määratlusi (ibid.). Kuigi haridusstandardid, nagu öeldud, võivad riigiti erineda, on miinimumtasemena nõutav bakalaureusekraad, et audioloogid saaksid osutada teatavaid reguleeritud tervishoiuteenuseid – teha kõrva sisevaatlust ja kuulmislanguse diagnostikat. Enamik audiolooge saab magistrikraadi pärast kliinilist praktikat tervishoiuasutuses või kuulmiskeskuses.

Audioloogid kui tervishoiutöötajad

Audiolooge peetakse kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistideks ja nad kuuluvad tervishoiutöötajate nimistusse kolmekümne viies riigis. ISA liikmetel on kontroll oma kutseõppestandardite ja distsiplinaarmehhanismide üle. Neid rahvusvahelisi standardeid reguleerivad nii ISA kui ka Euroopa Audioloogiaühingute Föderatsioon (EFAS). Maailmas ilmub mitmeid audioloogia erialale ja selle standarditele pühendatud teadusajakirju (ibid.): eelretsenseeritud rahvusvaheline ajakiri Journal of Audiology asutati 1962. aastal ning ühendati 2002. aastal teadusajakirjadega British Journal of Audiology ja Scandinavian Audiology; Audiology Today on Ameerika Audioloogia Akadeemia (AAA) regulaarselt ilmuv ajakiri.

Eri riikides tegutsevad audioloogid teevad kõrgete teenindusstandardite kehtestamiseks aktiivset koostööd seadusloojatega. Nagu kõigi meditsiinitöötajate puhul, on ka audioloogide jaoks esmatähtis patsiendi teenusejärgne heaolu. Erialase kõrge taseme säilitamiseks ja kvaliteedi tagamiseks teevad audioloogid koostööd „erinevate riiklike poliitikakujundajatega, et reguleerida või töötada välja erialasse puutuvaid asjakohaseid õigusakte“ (ISA).

Audioloogia Eestis

Audioloogia vs surdoloogia

Eestis on kaasaegne audioloogia erialana suhteliselt noor nähtus. Meditsiinisõnavaras on audioloogia olnud sageli kattuv terminiga surdoloogia. Kahjuks on väga vähe kirjandust, mis süsteemselt selgitaks ja aitaks mõista, kas ja kuidas on aastate jooksul audioloogiat erialana riiklikul tasemel kureeritud.

Eesti audioloogia ajateljel puudub kindel punkt, mis tähistaks varem terminina käibel olnud surdoloogia ümbersõnastamist audioloogiaks. Sarnaselt ülejäänud Nõukogude Liidus kehtinud töökorraldusega töötasid ka Eesti NSV kuulmiskeskustes surdoloogid ja surdo-pedagoogid (Bezriadina jt, 2006). Lääne akadeemilises ruumis pole selliste spetsialistide jaoks head määratlust, kuid Bezriadina ja tema kolleegid kirjeldavad rahvusvaheliselt võrdlevas uurimistöös seda elukutset nii:

Surdoloog on kõigi kuulmiskeskuste peamine spetsialist. See spetsialist hindab kuulmist ja inimese suhtlemisraskusi ning teeb otsuse patsiendile vajaliku abi suuruse ja liigi kohta. Sama inimene sobitab patsientidele kuuldeaparaate (Bezriadina jt, 173).

Nad jõuavad järeldusele, et „Vene surdoloog on mitmes mõttes analoogne Ameerika audioloogiga“ (samas).

Eestis on segadus audioloogia mõiste ümber tekitanud selles valdkonnas tegutsevate inimeste seas erinevaid tähendusi. Anne Maisvee uurimistööst selgub, et sidusrühmade intervjuudes nii meditsiini kui ka inseneritöö poolelt defineeritekse audioloogi elukutset väga erinevalt (Maisvee, 2020).

Kes pakuvad audioloogilisi teenuseid?

Ka audiometristide, kuulmisuurijate, kõrva-nina-kurguarstide ja viimaste kabinetiõdede poolt tehtavaid uuringuid kui ka audioloogilisi teenuseid tõlgendatakse erinevalt. Kaitstakse vastakaid arusaamu sellest, mis täpselt on või peaks olema audioloogia ja keda tuleks Eestis nimetada audioloogiks.

Erinevaid audioloogilisi uuringuid teostasid Eestis varem ja viivad ka kaasajal tervishoiukliinikutes läbi meditsiiniõed (kabinetiõed), kelle ettevalmistus kvaliteetse teenuse osutamiseks on vähemalt audioloogide hinnangul tihti kesine (Maisvee, 2020). Erasektoris tegutsevate teenusepakkujate hariduslik ettevalmistus on veelgi ebaühtlasem ja piirdub tihti konkreetsete toodete koolitustega (ibid.). Esimese või teise teenuseosutaja pädevuse ja teenuse kvaliteedi hindamiseks puuduvad professionaalselt koostatud mõõdikud ja näiteks nõuded teenindamisele pärast kuuldeaparaadi sobitamist on ebaselged, eriti erasektoris. Kuna teenused on aastaid kiratsenud (pole piisavalt kättesaadavad, on reguleerimata), on Vaegkuuljate Liit kuulmislangusega inimeste abistamiseks avaldanud 1999. ja 2001. aastal käsiraamatud kuuldeaparaatide kasutajatele, võttes nõnda aktiivselt osa laiema avalikkuse teavitamisest. Vaegkuuljate Liit on alustanud ka kogemusnõustamisteenuse projekti, mis pakub abi nii kuulmislangusega inimestele kui ka nende pereliikmetele.

On võimatu ütelda, kui palju on Eestis 2020. aastal tegutsevaid audioloogia erialal ühel või teisel moel töötavaid spetsialiste. Nii näeme Kutsekoja sihtasutuse OSKA tervishoiualaste oskuste ja tööjõu aruandest, et Eestis on hinnanguliselt 18 spetsialisti (Mets ja Veldre, 2017). Kaasaegse ja rahvusvaheliselt tunnustatud magistriõppe läbinud spetsialiste on Eestis 2020. aastal neli. Vastavalt sotsiaalkindlustusameti (SKA) 2019. aasta kevadel lepinguliste teenuseosutajate seas kogutud andmetele osutab audioloogilisi teenuseid 30 inimest. Samuti peaksime lugema teenusepakkujate hulka kõrva-, nina- ja kurguhaiguste arstid, kokku umbes 60–70 inimest (KNK Selts). Erasektoris teenuseid osutavate väljaõppeta inimeste arvu on võimatu oletada.

Audioloogide koolitamine ja väljaõpe

Audioloogiat Eestis ei õpetata. Esimesed kaasaegse ülikoolihariduse ja erialase ettevalmistusega audioloogid tulid alles hiljuti heategevusorganisatsiooni Audiere algatatud erastipendiumi abil (Audiere, 2012). Selle valdkonna siseriiklikud audioloogiaga seotud teadusuuringud jäävad arusaadavalt napiks. Uuring, mille viis läbi Anneli Veispak koostöös Belgias Leuveni kolleegidega, esitles 2015. aastal esimest praktikas kasutatavat eestikeelset “…usaldusväärset ja pädevat kõne arusaadavuse testi” (Veispak jt, 5). Lisaks esimestele sisekõrva implantatsiooni operatsioonidele 2000. aastal algatasid Eesti spetsialistid oma lääne kolleegidega samal tasemel ka üleriigilise vastsündinute kuulmise sõeluuringu projekti (Paat-Ahi jt, 2014).

Alates möödunud sajandi 90ndate lõpust ilmneb ka audioloogiliste patoloogiatega tegelevate arstide seas tõeline soov audioloogi eriala arendada ja teenuseid kaasajastada (Maisvee, 2020). See ilmneb Anne Maisveele antud intervjuudest ning erinevatest arengukavadest, mis on Sotsiaalministeeriumile esitanud Eesti kõrva-, nina- ja kurguarstide ning pea- ja kaelakirurgide seltsi juhatused aastatel 2001, 2004 ja 2012 (KNK Seltsi arengukavad, 2001; 2004; 2012). Nendes dokumentides korratakse aasta-aastalt audioloogide koolitamise vajadust. Ka erinevad meditsiiniliste erialade arengukavad kajastavad samasuguseid püüdlusi: sõltumatu sotsiaalmajandusliku uurimiskeskuse Praxis avaldatud analüüs nimetab erialase ettevalmistusega tervishoiutöötajate kasvavat vajadust (Laarmann et al, 6). Vajadust erialase haridusega audioloogide järele väljendab ka OSKA uuring, milles kaardistatakse tervishoiusektori tööjõu ja oskuste vajadused 2017. aastal (Mets & Veldre, 2017). Ka Sotsiaalministeerium toonitab oma kirjas Haridus- ja Teadusministeeriumile spetsialistide nappust ja kutsub üles toetama formaalseid audioloogiaõpinguid välismaal (Ossinovski, 2016). Erinevate autorite ülevaade Eesti tervishoiusüsteemist märgib tervishoiutöötajate üldist puudust ja tuleviku teenusepakkujate võrgu kohta puuduvat poliitikakujundajate visiooni kui üht kõige olulisemat väljakutset süsteemi parendada (Habicht jt, 2018). Väljaõppinud audioloogide vajaduseks hindavad eriala spetsialistid 90-100 inimest Eestis. See arv korreleerub Euroopa keskmisega (1 audioloog 14000 inimese kohta).

Audioloogiliste teenuste reguleerimine

Kuidas on audioloogilised teenused Eestis reguleeritud? Kõige olulisem reguleeriv meede on audioloogiliste protseduuride loetelu ravikindlustuse seaduse §-s 30 ja Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste piirhindade loetelu §-s 34 (Riigi Teataja, 2021). Loetletud audioloogiliste teenuste maksumuse katab Eesti Haigekassa ning tervishoiutöötajad (õed ja arstid) osutavad neid Haigekassa lepingupartneriteks olevates tervishoiuasutustes, kes on ka SKA lepingupartnerid.

Samasugused teenused erasektori kuuldeaparaatide edasimüüjate keskustes katab aga klient ja need on sageli peidetud kuuldeaparaadi lõpphinda. Regulatsioon käsitleb selliseid, peamiselt kuuldeaparaatide müügi- ja paigalduskeskuseid, mittemeditsiiniliste asutustena ja nendes keskustes paigaldatud kuulmisvahendeid hüvitab Sotsiaalkindlustusamet lepingu alusel. Sellise teenuse kvaliteet on praegu tagatud määrusega, mis kohustab teenusepakkujat võtma tööle vähemalt ühe abivahendispetsialisti, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) tase 4, mis on samaväärne rahvusvahelise ametialade klassifikatsiooni punktiga 3253 – kogukonna tervishoiutöötaja (Riigi Teataja, 2016). Sellistelt teenusepakkujatelt ei nõuta ametlikku haridust, kutsestandard lubab samadel isikutel müüa ja paigaldada keerukate kuuldeaparaatide kõrval näiteks täiskasvanute mähkmeid ja karke.

Viimane oluline küsimus puudutab väheseid kutselisi audiolooge, kes on ametliku hariduse omandanud välismaal. Nad ei saa töötada riigi tervishoiusüsteemi reguleerivas ruumis kui tervishoiutöötajad, sest ametlik õigusruum neid sellisena ei näe. 2001. aastal vastu võetud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on tervishoiutöötajad Eestis “arstid, hambaarstid, õed, ämmaemandad, proviisorid ja viimaste abilised” (Riigi Teataja, 2001). Siinkohal tasub lühidalt selgitada, et praktikas ei saa ametliku haridusega audioloogid haiglates iseseisvalt töötada ja nende oskusteabe kasutamine on mõnel juhul piiratud. Neid kiputakse tööle võtma konkreetsete ülesannete täitmiseks, nt kuuldeaparaatide sobitamiseks arsti järelevalve all.

Eesti audioloogid asutasid 2014. a kutseliidu Eesti Audioloogia Selts. 2016. aastal kinnitati kutsekvalifikatsioonide nõukogus audioloogi kutsekvalifikatsiooni standard EQF 6. tasemel, mille alusel on väljatöötamisel Eesti audioloogide õppekava (Kutsekoda, 2016). Audioloogid seisavad teenuste kvaliteedi parendamise ja eriala edendamise eest, samuti on neile oluline kvaliteetse teenuse kättesaadavus, täiendõppe korraldus ja erialane koostöö ametkondade ja huvigruppidega.

Kasutatud kirjandus:

MTÜ EMERK Audiere www.audiere.ee

Bezriadina N, McNamara T, Prendergast S (2006) Professional Standards in Russia for Audiology. Contemporary Issues In Communication Science and Disorders, 2006; 33: 172-181

Eesti Kõrva-Nina-Kurguarstide ja Pea- ja Kaelakirurgide Selts,