Kurtide ja vaegkuuljate ligipääsetavus ja kommunikatsioon
Sissejuhatus
Kui mõiste „kommunikatsioon“ on tuttav enamikule tänapäeva inimestest, siis mõiste „ligipääsetavus“ vajab mõningast selgitust. Ligipääsetavus on Eestis viimasel viiel aastal pälvinud järjest enam tähelepanu. Alternatiividena on kasutatud mõisteid „juurdepääsetavus“ ja „takistustevaba keskkond“. Ligipääsetavus on tõlge ingliskeelsest sõnast accessibility, mille kaudu kirjeldatakse enamasti puuetega inimeste ligipääsetavust kas siis hoonetesse või teenustele.
Siinjuures ei tohiks käsitleda ligipääsetavuse mõistet ainult puuetega inimeste võtmes, vaid seda tuleks näha universaalsena, inimese elukaare võtmes. Soovides lahendada ligipääsetavuse probleemi kuulmispuudega inimese aspektist võetuna ja lisades näiteks teleseriaalile subtiitrid, oleme sellega toonud kasu ühtlasi paljudele neilegi, kel kuulmislangust ei ole: näiteks emadele-isadele, kes õhtuti pärast väikelapse magamapanekut soovivad teleri ees lõõgastuda, kuid ei saa õrna unega lapse pärast telerit piisavalt valju häälega kuulata. Teine enamlevinud näide on keeleõppijad, kellel aitab keelt omandada lisaks kuulamisele ka kirjutatud teksti jälgimine. Mida enam me suudame probleeme näidata universaalsetena ja nende lahendusi kasulikuna kogu ühiskonnale, seda enam me leiame ühiskonna poolt mõistmist ja kaasaaitamist.
Kui tavaliselt mõeldakse ligipääsetavuse all ligipääsetavust füüsilises ruumis (kaldteed, automaatselt avanevad uksed jms), siis kuulmislangusega inimeste osas oleme kasutusse võtnud ligipääsetava inforuumi mõiste. Inforuum on meid ümbritsev ruum, kust me saame erinevate meelte abil kätte meile vajaliku või meid huvitava info, mida edastatakse heli või hääle abil läbi erinevate meediumite. Reeglina ei ole kuulmislangusega inimesel probleeme liikumisega või ukse avamisega. Küll aga esineb temal probleeme ümbritsevast inforuumist endale vajaliku teabe kättesaamisega. Ehk teisisõnu – ligipääsetav peab olema mitte ainult füüsiline ruum, vaid samaväärselt puudutab see ka meid ümbritsevat inforuumi.
Käesolevas dokumendis keskendutakse ligipääsetavuse ja kommunikatsiooni osas teljele asutus/organisatsioon à kuulmislangusega inimene. Isiklikke abivahendeid ligipääsetavuse ja kommunikatsiooni parendamiseks käsitletakse kuuendas alateemas – „Rehabilitatsioon ja teenused“.
Ligipääsetavuse-alane taustsüsteem Eestis
Hetkel kehtib ainult üks Majandus- ja Kommunikatsiooniministri määrus, milleks on Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele. Määrus jõustus 03.06.2018 ja seal käsitletakse kuulmislangusega inimeste ligipääsetavuse parendamise nõudeid.
Vabariigi Valitsus otsustas 2019. aastal luua Riigikantselei juurde ligipääsetavuse rakkerühma, kes esitas oma ettepanekud 2021. a suvel, vt lõpparuannet eespool lingitud rakkerühma kodulehel.
Rakkerühma eesmärk oli töötada välja ettepanekud ja meetmed, mis toetavad ligipääsetavuse tagamist nii avalikus kui ka erasektoris. Meetmed hõlmavad uue loodava keskkonna ligipääsetavuse tagamist, olemasoleva keskkonna ligipääsetavuse parandamist ning teemakohase ühiskondliku teadlikkuse ja suutlikkuse suurendamist füüsilise ja infotehnoloogilise keskkonna ning teenuste kujundajate seas.
Rakkerühma töösse oli kaasatud eri ministeeriumid, riigiasutused ning kohaliku omavalitsuse ja kolmanda sektori esindajad. Rakkerühma kokkukutsumise ja koordineerimise eest vastutab Riigikantselei.
Eri rakkerühmadest on osa võtnud nii Eesti Vaegkuuljate Liidu, Eesti Kurtide Liidu kui ka Eesti Kuulmispuudega Laste Vanemate Liidu esindajad. Kuna mõne ligipääsetavuse aspekti parendamine nõuab ministeeriumideülest koostööd, on väga tervitatav selline ühtne riiklik lähenemine, mille kaudu saab avaldada survet asjade parendamiseks.
Olgu siinjuures väikese meenutusena toodud näide käesoleva punkti esimeses lõigus viidatud määruse väljatöötamisele, milles osalesime kokku 4 aastat ja pidime võitlema nii sellega, et tõestada MKM inimestele, et ligipääsetavuse parendamine kuulmislangusega inimeste osas ei ole kulu, kui ka MKM juristide seisukohaga, et mõõta saab füüsilisi parameetreid ja omadusi ja et määrus ei tohi sisaldada tehnoloogiate nimetusi, kuna need vananevat kiiresti, mistõttu valminud määruse redaktsioon põhjustab siiani projekteerijates segadust. Koostöö eri rakkerühmades pani aga MKM inimesed mõistma, et juriidilisi tekste tuleb kirjutada nii, et see oleks kõigile kohe arusaadav, selmet hakata lugema määruse seletuskirja.
Siinjuures on loobutud tulenevalt riiklikust koostööformaadist täitmise eest vastutajate kirjeldamisest, vaid antud edasi hetkeseis, ehk et mis on olemas ja mis jääb vajaka, ning kirjeldus, kuidas probleemiga edasi minna. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus minnes lahendama ainult kuulmislangusega inimeste probleemi, võidakse öelda, et stopp, me ei keeda ühes pajanurgas paksemat suppi, vaid vaatame kõiki üheskoos.
Kuulmislangusega inimeste ligipääsetavus ja MKM määrus nr. 28
Põhiliseks seadusandlikuks aktiks, kus räägitakse kuulmislangusega inimeste ligipääsetavusest, on Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrus nr. 28, RT I, 31.05.2018, 55 – Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele, mis jõustus 03.06.2018.
Määruses on kirjeldatud kuulmislangusega inimeste võtmes nõudeid teabe esitamisele, sissepääsudele (fonolukkudele), liftile, hoones olevatele kassadele ja teeninduslettidele, hoones avalikus kasutuses olevate ruumide sisustusele ja seadmetele ning kohandatud ruumile majutushoones.
Kuna Ehitusseadustik läheb vastavalt MKM tööplaanile muutmisele 2022. aastal, siis vastavalt Ligipääsetavuse rakkerühmas kokkulepitule, alustab MKM ka määruse nr 28 muutmise arutelu, kaasates kõiki sihtgruppe 2021. aasta sügisel. Täpsem kuupäev on selgumas.
Määruse nr. 28 murekohad kuulmislangusega inimesi silmas pidades:
1) Määrust rakendatakse ainult uutele või renoveeritavatele hoonetele. Ei ole olemas ühtegi nõuet olemasolevatele hoonetele. Parendused tehakse olemasolevates hoonetes hea tahte põhiselt, mis ei ole päris adekvaatne.
2) Määruses käsitletakse ainult avalikus kasutuses olevaid hooneid. Segadust on põhjustanud avaliku kasutuse mõiste. Näiteks lasteaia puhul on väidetud, et tegemist ei ole avalikus kasutuses oleva hoonega, minnes mööda arusaamast, et oma lapse võib lasteaeda panna iga vastava KOV piirkonnas elav lapsevanem.
3) Helivõimendussüsteem kuulmispuudega inimestele. MKM juristidele võib helivõimendussüsteemi kirjeldus olla küll sobivalt arusaadav, ent reaalsuses on see EVL, projekteerijate ja järelevalvet teostava TTJA sõnutsi viinud selleni, et ruumi pannakse lihtsalt kõlar ja eeldatakse, et sellest piisab. Põhjuseks on siinjuures asjaolu, et ajalooliselt ei soovinud MKM juristid määruses näha tehnoloogia kirjeldamist, kuna tehnoloogia muutub ajas kiiresti ning ei ole mõtet uue tehnoloogia puhul jälle määrust ümber teha – nende sõnul peaks see jääma määruse seletuskirja. Iseküsimus on siin, et inimene, kes soovib määruse abil ligipääsetavust parendada – kust tema seda määruse seletuskirja nägema peaks? Määruses endas ei ole ju öeldud, et „vaata seletuskirja“. Hea, kui inimene ise selle peale tuleb, aga ei pruugi. Teiste riikide praktikas on analoogses määruses kasutatud mõistet „silmusvõimendi“. Põhimõtteliselt ongi räägitava paremaks edastamiseks kuulmislangusega inimestele olemas 4 võimalikku viisi: silmusvõimendi (enimlevinud ja odavaim); FM süsteem (ei ole tagatud universaalsus); wifi (tunduvalt kallim kui silmusvõimendi, mõeldav ainult suurtes hoonetes, mis juba on ehitatud ja kuhu silmuse paigaldamine ei oleks majanduslikult mõttekas – näiteks Saku Suurhall, A. Le Coq Arena jts) ning automaattõlge ehk kõne tekstiks (arengujärgus). Riiklikus ligipääsetavuse rakkerühmas on jõutud konsensusele, et see punkt tuleb sõnastada selgemalt, tuues vajadusel välja ka tehnoloogiad.
4) Nõue edastatava kõne dubleerimisest tekstina. Kuna määrus ei tohi tekitada nn koormavaid norme, siis oli see miinimum, mida sai nõuda, mõeldes ka kurtidele. Kahjuks ei ole ühiskonnas valmidust võtta laiemalt kasutusele eesti viipekeel johtuvalt selle rääkijate ja valdajate vähesusest. Kas ja kuidas saaks eesti viipekeele osatähtsust suurendada – see on edasiste debattide küsimus.
5) Fonosüsteemil peab olema visuaalne väljund, mis teavitab kutsungi aktiveerumisest, kutsungile vastamisest ja tõkkepuu avanemisest. Eespool oli toodud väljavõte määrusest §5 lg3. Visuaalne väljund on mõeldud neile, kes ei kuule ja kes ei kasuta ka kuulmisabivahendeid. Murekohaks on siinjuures see, et kui fonolukkude puhul vastavat toodangut turul leidub, siis liftide puhul on see olematu (siin on mõeldud lifti hädaolukorras teavitamise süsteemi). Hoonete valdajate poolt on tekkinud surve jätta antud punkt liftide koha pealt määrusest välja. Liftitootjad on lubanud küll vastu tulla, aga väitnud, et see teeb lifti kallimaks, sealjuures majanduslikke arvutusi paraku esitamata.
Määruse ülesanne on kehtestada ligipääsetavuse miinimumnõuded ehitistele ja rajatistele. Määrus ei käsitle neis osutatavate teenuste olemust ega viise. Seega ei saa määrus käsitleda eesti viipekeele esitamise kohustust (samamoodi nagu ei saa määrus käsitleda kõne edastamist tekstina eesti või vene keeles).
Järelevalve määruse täitmise üle on pandud Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Hetkel on ameti koosseisus selle töö tegemiseks kõigest üks inimene, samas kui vaja oleks tervet bürood – põhjusel, et lisaks järelevalvele täidab see ametnik ka n-ö kompetentsikeskuse funktsiooni, nõustades asutusi ja ettevõtteid ligipääsetavuse vallas. Mõeldud on küll eraldi ligipääsetavuse kompetentsikeskuse loomise peale, kuid see nõuab Vabariigi Valitsuse tasemel otsust, kuna tegemist on ministeeriumideülese valdkonnaga.
Mida arvavad kuulmislangusega inimesed ise?
Kõige paremini oskavad kuulmislangusega inimeste probleeme kirjeldada ning neile toimivaid lahendusi välja pakkuda kuulmislangusega inimesed ise. Nii võiksid kuulmislangusega inimesi koondavad organisatsioonid võtta oma üheks eesmärgiks vastavat erivajadust puudutava ligipääsetavuse-alase oskusteabe koondamise ühte kogumikku. See oleks ühtlasi kasulik materjal spetsialistidele, kes soovivad teha inforuumi ligipääsetavaks ka kuulmislangusega inimestele.
Läbiviidud küsitlusest „Kuulmislangusega inimeste toimetulek aastal 2020“, millele vastas 242 inimest, ilmnes, et kõige enam on kuulmislangusega inimesed hädas ligipääsetavusega kaubanduskeskustes (segav vali muusika ja taustamüra), riigiasutuste teenindusbüroodes ning polikliinikutes ja haiglates (kõigis kolmes punktis tunnistasid ligi 50% vastanutest, et neil on suuri probleeme kõnest arusaamisega või viipekeelse tõlke puudumisega, ühtlasi maskidega, mis katavad kinni kaasvestleja suu). Sellele järgnesid infopunktid (probleeme esines kolmandikul vastanutest) ning ühistransport, reisiterminalid ja piletikassad (ca 20% vastanutest). Fonoluku kaudu räägitava mõistmine on valmistanud muret 63,4% vastanutele ning 92,7% vastanutest on hädas kõnest arusaamisega suuremates saalides (konverentsid, koosolekud, teatrietendused). Ligi veerandil vastanutest (23,7%) on olnud kuulmise tõttu raskusi suhtlemisel häirekeskusega. Ligi kolmandik (29,5% vastanutest) on tundnud puudust sobivatest kohandustest, viibides majutusasutustes (äratus- või häiresüsteem).
Küsitlus andis tagasiside, et oleme kuulmislangusega inimeste ligipääsetavuse tagamise eest võitlemisel õigel teel. Küsitluse tulemused üllatusi ei valmistanud. Küll aga andis küsitlus aimu sellest, kui palju on veel teha, et olukord paranema hakkaks.
MKM on lubanud, et seoses Ehitusseadustiku muutmise vajadusega võetakse ette ka määruse nr. 28 muutmine. 2021. a kevadel riiklikus ligipääsetavuse rakkerühmas antud lubaduse põhjal kutsub MKM töörühma kokku 2021. a sügisel. Ehitusseadustiku muutmine on kavas 2022. aastal.
Hooned, mis ei käi MKM määruse nr. 28 alla
MKM määrus nr. 28 alla ei käi juba valmis hooned, mis olid olemas enne määruse kehtimahakkamist või mille projekteerimise faas oli selleks ajaks lõppenud. Samuti ei käi sinna alla hooned, kus ei pakuta avalikkusele suunatud teenuseid.
Kuna planeeringuprotsessis on suured õigused kohalikel omavalitsustel ja neil on ka teatud järelevalvefunktsioonid hoonete vastavuse osas pakutavatele teenustele, siis tuleb järgnevatel aastatel panna rõhku KOV spetsialistide harimisele ja teabepäevadele ligipääsetavuse osas. Ligipääsetavuse rakkerühmas on olnud arutusel, et Eesti omavalitsustel võiks olla oma ligipääsetavuse arengukava, millega saaks paika panna selged prioriteedid. Eeskujuks on toodud Tallinna linna, kellel see arengukava on olemas (aastateks 2016–2022). Hetkel KOVide poolt erilist huvi kahjuks märgata ei ole. Peamine murekoht näib olevat raha. Vananeva elamufondi ja taristu järeleaitamine nõuab väga suuri investeeringuid.
MKM on väljendanud valmisolekut täiendamaks määrust hoonete ja rajatiste loeteluga, mille puhul peavad ligipääsetavuse kriteeriumid olema kindlasti täidetud.
Ka riigiasutuste – näiteks Sotsiaalkindlustusameti – poolt on käima lükatud nende lepinguliste partnerite (siin on mõeldud peamiselt rehabilitatsiooniasutusi, kuulmislangusega inimeste võtmes ka kuulmiskeskusi) ligipääsetavuse parendamine. Vastavad tingimused kirjutatakse sisse juba lepingutesse. Hetkel käib SKA-s arutelu, kuidas seda kõige paremini korraldada.
Ka Riigi Kinnisvara AS (RKAS) on võtnud oma südameasjaks ligipääsetavuse parendamise. Olgu näitena toodud kas või uued riigimajad ja riigigümnaasiumid.
Ligipääsetavuse-alast olukorda on aidanud välja selgitada ja parendada tellitud ligipääsetavuse auditid ja hinnangud. Eesti Vaegkuuljate Liit on teinud neid viimase 7 aasta jooksul kas ise või siis läbi kaasava organisatsiooni (Eesti Puuetega Inimeste Koda, Ligipääsetavuse foorum vms) ligi paarisajale objektile. Audit on dokument, mille asutus või organisatsioon saab panna oma arengukava juurde ning mis annab ettekujutuse, milline võiks välja näha optimaalne tee ligipääsetavuse tagamiseks.
Valminud on ka Tallinna ligipääsetavuse infosüsteem, kust on võimalik otsida objekte ja tulevikus ka teenuseid vaegkuuljatele ning kurtidele.
Ligipääsetavus elukondliku kinnisvara võtmes
Elukondlik kinnisvara hõlmab peaasjalikult kortermaju, ühiselamuid ja eramaju. Kuna eluruumides kasutatakse ligipääsetavuse tagamiseks rohkem individuaalseid abivahendeid (erinevad häiresüsteemid, vingu- ja suitsuandurid jms), tasub siinjuures pöörata enam tähelepanu väljaspool eluruume paiknevatele murekohtadele. Käesolevas materjalis oleme koondanud tähelepanu kortermajadele ja ühiselamutele, jättes eramajad välja.
Tähelepanu tuleb pöörata:
1) fonolukkudele;
2) lifti häiresüsteemile (juhuks kui kuulmislangusega inimene jääb lifti kinni);
3) evakuatsiooniteedele.
Fonolukkude puhul tuleb lisada elukondlik kinnisvara MKM määruse nr. 28 poolt hõlmatavasse nimistusse. Samuti on koostatud Kredexile ettepanek (valmib juulis 2021) korteriühistute renoveerimistaotluste rahuldamisel lisada kohustuslike ligipääsetavuse miinimumnõuete sekka kuumislangusega inimestele mõeldud fonolukud, mis sisaldavad nii silmusvõimendit kui ka valgusmärguandeid (viimastest on kasu eeskätt kurtidele).
Kui tekib vajadus lifti rikke korral võtta ühendust teeninduskeskusega, soovitame rakendada teeninduskeskusega sms-ide vahetamise võimalust. Silmusvõimendite lisamist takistab asjaolu, et liftid on tihti vanad ning osa nende komponentidest põhjustab elektromagnethäireid, mis võivad saada silmusvõimendi kasutamisel takistuseks. Leiutatud on erinevaid lahendusi, kuid Eesti turule ei ole need tooted jõudnud ja lifti ümbertegemine ei pruugi olla kooskõlas lifti garantiitingimustega. Samas on vaegkuuljate huvikaitseorganisatsioon saanud endaga liitu osa liftide teeninduskeskusi, kellele teeb muret, et enamik rikke väljakutseid osutuvad n-ö valeväljakutseteks – inimene on kogemata nt kotiga puutunud vastu väljakutsenuppu, kuid dispetšeri küsimusele ei reageerita. Ilmselt paraneb inimeste reageerimine vastava nupu põlemaminekul (visuaalne signaal).
Evakuatsiooniteed kortermajades peavad olema selged ka kuulmislangusega inimestele. Siin tuleb kasutada elanikkonna ennetavat teavitamist ja tagada vastavate plaanide olemasolu trepikodades.
Ligipääsetavus audiovisuaalse ja online-meedia valdkonnas
Antud valdkond puudutab tele- ja raadiosaateid ning igat sorti online-meediat (vaadatav võrgus arvutite, mobiilide vms vahendusel).
Televisioon – eesti viipekeele ja subtiitrite lisamine saadetele. Eesti viipekeelde on vahendatud uudised ja osa pressikonverentse, ka tähtsamate isikute kõned (president, peaminister, hädaolukorra pressikonverents) antakse edasi eesti viipekeeles. Subtiitrite lisamine on neil juhtudel pigem erand (see on võimalik, kui on tegemist eelsalvestatud või juba teadaoleva kõnega). Omatoodangule lisab subtiitreid ainult ERR (ca 10% saadetest), eratelekanalite puhul on see pigem harvaesinev nähtus. 2020. aastal eraldas Eesti Vabariigi Valitsus raha eesti keele digiarengu hüppe jaoks. Sealhulgas rahastati ka automaatsubtiitrite loomist (kõne tekstiks), ning ERR ja kahe erakanali (TV3 ja Kanal2) liidestamist süsteemiga. Süsteemi valmides on lubatud veamäär 85% (ehk siis vähemalt 85% kõneldud tekstist peab olema õigesti edasi antud). Süsteem peaks valmima 2021. aasta sügiseks.
Eraldi teema on ringhäälinguload ja telekanalite ligipääsetavuse nõuete täitmine. Tavajuhul on võõrkeelsed saated, v.a lastefilmid varustatud nii ERR kui ka erakanalite puhul subtiitritega. Uue Meediateenuste seaduse vastuvõtmisel rakendub ligipääsetavuse parendamisel kord, kus kultuuriminister oma käskkirjaga kehtestab ligipääsetavuse miinimumnõuded ja kus iga telekanal peab igal aastal esitama ligipääsetavuse vallas tehtu kokkuvõtte ja plaanid järgmiseks aastaks. Seda hakkavad hindama nii TTJA (kes teeb seda ka praegu) kui ka puuetega inimeste esindajad. Hetkel on see teema sisustamata ja ees on vaidlused miinimumnõuete ning võimalike sanktsioonide üle, millest raskeim on ringhäälinguloa tühistamine. Senine 5% iga-aastane subtiitritega varustatud saadete tõstmise plaan ei töötanud johtuvalt puudulikult kehtestatud nõuetest.
Automaatsubtiitritega varustatud saateid vaataks 60,9% kuulmislangusega inimeste toimetuleku küsitlusele vastanutest.
Suurema hulga telesaadete varustamine eesti viipekeelega ei ole kinni tehnilistes võimalustes, vaid rahas ja eelkõige vastavate oskustega inimressursi puudumises.
ERR on asunud tegema subtiitreid ka vanematele eesti mängufilmidele. Siinjuures on osutunud probleemiks filmi autoriõigused. Subtiitreid on ametlikult võimalik näidata, kui on olemas autoriõiguste valdaja luba, ent selle saamine võtab teinekord kaua aega ja kohati on nõutud näitamise eest ka tasu.
Osa digibokse võimaldavad valida vaegkuuljate subtiitreid. Tarbija saab valida, kas vaadata saadet subtiitritega või ilma. Kahjuks on eri teenusepakkujatel selles vallas olukord erinev. Nii on täiesti võimalik, et vaadates ERR saadet, millel on subtiitrid, saab määravaks kohaliku telepildi teenusepakkuja võimekus ja ka kohalikud olud (õhu kaudu signaali vastuvõtul ei pruugi subtiitrid olla näha). Selles vallas peaks taset ühtlustama Euroopa Liidu toodetele ja teenustele ligipääsetavuse direktiivi ülevõtmine. Eestis hakkab seda reguleerima toodetele ja teenustele ligipääsetavuse seadus.
Subtiitrite koha pealt tuleb eristada kahte tüüpi subtiitreid – harilikud ja vaegkuuljate subtiitrid. Viimaste juures on lisatud ka helide kirjeldustõlge – näiteks et meri kohiseb, või laulude puhul laulu sõnad. Samuti on vaegkuuljate subtiitrite ees kõneleja nimi.
Raadio puhul jääb ligipääsetavuse tagamine suuresti inimese enda mureks – kas ja kuidas ta kuuleb raadiosaateid. Ainsa võimalusena selles vallas olukorda parendada saaks juhul kui raadioprogrammi oleks võimalik kuulata interneti kaudu ja siis sellega siduda automaattõlge „kõne tekstiks“.
Samas olgu siinjuures ära toodud link eestikeelsetele raadiosaadetele, kus saab lugeda mitmeid salvestatud saateid. Toda süsteemi kasutatakse närvivõrkudel baseeruva kõne automaattuvastuse treenimiseks.
Võib tekkida küsimus, et miks ei tegele eesti keele kõne tekstiks automaattõlkega suured rahvusvahelised ettevõtted nagu Microsoft ja Google. Microsoft on sellega tegelenud veidi kauem, kuid esiteks jätab kvaliteet soovida ja teiseks on see integreeritud ainult osa pakettide sisse. Google lisas lõpuks ka eesti keele oma 125 keele hulka, mille puhul automaattõlget rakendatakse, kuid töö eesti keelega algab neil alles sellel aastal. Hetkel on kõige parema kvaliteediga meie endi Eesti teadlaste abil välja töötatud tarkvara.
Ligipääsetavus e-keskkondades
Online-meedias levitatavat sisu Eesti seadusandlikud aktid väga ei reguleeri. Reeglid on loodud ainult asutuste ja organisatsioonide kodulehtedele. Sisu tootmist reguleerib WCAG 2.1 standard. Kahjuks sisaldab too standard nii subtiitrite kui ka eesti viipekeele kohta ainult niipalju, kuivõrd märgitakse ära, et need on olemas. Ligipääsetavuse rakkerühmas oleme jõudnud konsensusele poliitikasoovituse osas, et kõik video kujul ja ainult audiona esitatav teave peab olema varustatud vähemalt selgitava teksti või subtiitritega.
Suureks abiks on seegi, kui valmiva e-keskkonna testimisse kaasatakse ka sihtgrupi esindajad. Üheks oluliseks momendiks on tegevuste ja selgitava keele arusaadavus ja selgus. Parema arusaamise tagamiseks oleme soovitanud olulisemad kohad kirjeldada ka eesti viipekeeles.
Tuleb tõdeda, et soovitusel ja kohustusel on erinev mõju. Olgugi et Maksu- ja Tolliameti kodulehel on juurdepääsetavuse märge, siiski ei ole nende kodulehel leitav viipekeelne video 2018 aasta maksureformist. Samas on see leitav Eesti Kurtide Liidu kodulehel. See on ohtlik praktika. Asutused peavad kontrollima ka sisu, mis on nende kodulehel. Kui nüüd selline klipp on väljaspool asutuse kodulehte, siis ei ole tagatud klipi sisu ajakohasus. Halvimal juhul võib klipi sisu seadusemuudatuste mõjul osutuda valeks.
Olgugi et WCAG 2.1 standard ei käsitle info kuvamist eesti viipekeeles, peaks see kujunema üheks parimate praktikate koosseisus olevaks tegevuseks.
Ligipääsetavus hädaabiteenuse 112 võtmes
Vähendamaks kuulmislangusega inimeste rääkimis- ja kuulamissurvet, oleme Siseministeeriumile ja Päästeametile soovitanud kasutusele võtta piktogramme sisaldav mobiililahendus. Analoogseid lahendusi on kasutusel ka mujal Euroopas, Baltimaadest näiteks Leedus. Antud lahendus võimaldaks piktogrammide abil hädaabikeskusele teada anda õnnetuse või juhtunu iseloomust ja võimalikest vigastustest. Piktogrammid peavad olema üheselt mõistetavad. Oleme korduvalt selgitanud, et ei saa eeldada, et kui inimene on kannatanu, et ta siis ilmtingimata suudaks kuulda või rääkida. Selles osas oleme leidnud ühise arusaama. Hetkel on Eesti ametnike seas sellele kerge vastuseis, kuna oodatakse üle-euroopalist lahendust. Oleme selgitanud, et seda ei saa ootama jääda. Alternatiivid nagu sms saatmine, helistamine vms võivad kiiret reageerimist nõudvas kriisiolukorras või tõsiselt vigastatud kuulmislangusega inimeste puhul olla oluliselt halvemad.
Evakuatsiooni korraldamise kohalt on räägitud vajadusest leida üles kuulmislangusega inimesed näiteks öisel ajal. On pakutud välja näiteks paikkonnapõhiste nimistute sisseseadmist. Samas on need lahendused kohmakad ega pruugi vajamineval ajahetkel olla adekvaatsed.
Ligipääsetavus ühistranspordi infrastruktuuri võtmes
Ühistranspordi infrastruktuur hõlmab nii reisiterminale kui ka veeremit. Reisiterminalides ja peatuste osas on teemat pikemalt ja põhjalikumalt käsitletud
Lühikokkuvõte sellest analüüsist kuulmislangusega inimese vaatevinklist:
Kui inforuum eeldab suhtlemist (reisiterminalid) või teatiste edastamist heli/kõne abil, siis tuleb teenindusletti, infolauda või müügikassasse paigaldada silmusvõimendi (suhtlemise abivahend vaegkuuljatele) ja võimaldada teadete edastamist teksti abil vastavatel infoekraanidel. Vaegkuuljatele mõeldud silmusvõimenduse lahendused puudusid reisiterminalides täielikult, kuigi MKM määrus nr. 28 seda nõuab. Kuigi reisiterminalides oli olemas sõiduplaan, puudus seal operatiivinfo tekstilise edastamise võimalus. Vaegkuuljate ligipääsetavuse parendamiseks soovitame operatiivinfo edastada ühtlasi tekstina, mida saaks teha ka olemasolevaid infoekraane kasutades.
Ühistranspordi peatustes oli pigem probleem sõiduplaanide olemasolus ja nende loetavuses ning adekvaatsuses, seda eriti maakohtades.
Veeremi osas on suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva) linnasiseses veeremis kasutusel juba infoekraanid, kuhu kuvatakse info marsruudi ja järgmise peatuse kohta. Maanteeameti ja ühistranspordikeskustega on saavutatud kokkulepe, et see suund jätkub ja infoekraanide nõue veeremis, kuhu kuvatakse marsruudi ja peatuse info, kirjutatakse sisse ka tulevatesse riigihangetesse. Elektroonselt ei kuvata infot ainult kohalikel liinidel, mida teenindatakse väikebussiga (kuni 8 reisijat). Elektroonse marsruudiinfo kuvamine ei ole nõutud ka taksodes.
Ligipääsetavus turismi ja majutusteenuste võtmes
Turismi- ja majutusteenuse pakkumisel kuulmislangusega inimestega peaaegu ei arvestatagi. Olgu siin näitena toodud giidituurid ja puuduvad suhtlemist abistavad seadmed.
Ka majutusteenuse pakkujate seas on väga vähe levinud ruumide kohandamine kuulmislangusega inimeste jaoks, olgugi et MKM määrus nr. 28 seda nõuab. Erandina võib välja tuua näiteks Hiltoni hotelli Tallinnas.
Ligipääsetavust on turismisektoris osalevate agentide ja huvigruppide poolt mõistetud erinevalt. Sageli mõistetakse ligipääsetavuse all füüsilist juurdepääsu sihtkohale või külastusobjektile, seda nii teede infrastruktuuri kui ka ühistranspordiga ligipääsu mõistes. Tegelikult aga tähendab ligipääsetavus ka teenuste ja protsesside kohaldamist kõikidele inimestele. Samuti puudub valdkonnaülene arusaam, et erivajadus on laiem mõiste kui puue ning ligipääsetavus tähendab paremat teenust kõigile. Visalt tuleb teadmine, et toimumas on muutused turu nõudluses ning ligipääsetavuse tagamine on teenusepakkujale ka majanduslikult kasulik võimalus.
On koostatud soovitused EASile turismi- ja majutussektori ligipääsetavuse miinimumnõuete osas, samas on elu näidanud, et kõige efektiivsem viis saavutada nõuete täitmine on nende sidumine toetuste saamisega.
Nii turismivaldkonnas kui ka mujal tekib aeg-ajalt vajadus suhelda kurdi inimesega. Olgugi et on olemas katsetusi viipekeele reaalajalise automaattõlke osas, näiteks SLAIT (inglise keeles) – oleks soovituslik, et suuremate reisikorraldajate või majutusasutuste puhul leiduks personali hulgas inimene, kes oskaks viipekeelt vähemalt algtasemel.
Ligipääsetavus muuseumide ja tegevuskeskuste võtmes
Positiivsete näidetena saab esile tõsta Eesti Meremuuseumi Paksu Margareeta hoonet, kus on võimalik giidituuril kasutada silmusvõimendit, ja Tallinna Kunstihoonet, kus on aeg-ajalt korraldatud eesti viipekeelseid näitusetuure.
Oleme koostanud infomaterjalina juhendi muuseumi giidituuride jaoks – kuidas märgata kuulmislangusega inimest ja kuidas temaga suhelda. Seda infot tuleb levitada näiteks kultuuriministeeriumi infopäevade või teatmematerjalide kaudu.
Muuseumide ja tegevuskeskuste puhul tuleb interaktiivsete seadmete/tegevuste vms loomisel arvestada tekstilise info olemasoluga – kas siis eraldiseisva selgitusena või subtiitritena.
Tekstilise info puhul tuleb jälgida, et see oleks selgelt loetav ja piisavalt valgustatud.
Oleme muuseumidel soovitanud korraldada aeg-ajalt kurtidele näitusekülastusi koos viipekeelse giidituuriga.
Ligipääsetavus hariduse võtmes
Siinkohal märgime ära suured puudujäägid viipekeelsete õppematerjalide osas, mille tegemist riik praktiliselt ei toeta.
Kuna praegusel ajal on soositud kuulmislangusega inimese õpet kodulähedases koolis, võib tekkida olukordi, kus kuulmispuudega õppur jääb tunnis või loengul kuulamisega hätta suures auditooriumis (üldpinnaga u 100 ruutmeetrit või enam). Kuna kuuldeaparaati või kuulmisimplantaati kasutava inimese efektiivne kuulmiskaugus küünib vaid 2–3 meetrini, siis oleme soovitanud sellised kohad varustada silmusvõimendiga.
Samuti on olnud muresid tundides kasutatava tehnika osas – näiteks keeletundides mängitakse kuulamispala maha makilt, mille kõlarite väljund ei kannata kriitikat. Siin on abi sotsiaalpedagoogist, kes peaks oskama õpetajale või kooli juhtkonnale probleemi olemust kirjeldada. Samas ei ole sotsiaalpedagoogi väljaõppes eriti tähelepanu pööratud suhtlemisele ja teadmistele eri puudeliikide osas.
Vaata ka programmi hariduse peatükki.
Ligipääsetavus kultuuriüritustel (filmid, välikontserdid, spordivõistlused)
Filmide osas on saavutatud kokkulepe Eesti Filmi Instituudiga, et nende rahastatavate filmide poolt on tootjaga sõlmitavasse lepingusse lisatud eestikeelsete subtiitrite nõue. Seda on tootjad enamjaolt püüdnud ka järgida. Mis puutub varasemal ajal toodetud filmidesse, siis siin on Eesti Vaegkuuljate Liit pidanud pidama läbirääkimisi autoriõiguste osas, mis on küllaltki tüütu ja aeganõudev töö.
Eesti viipekeele osas ei ole nii hästi läinud. Põhjus on ka selles, et subtiitrite tootmine on olemuselt lihtsam ja odavam kui viipekeelse tõlke lisamine. Siiski on viipekeelse tõlkega varustatud üks multifilm ja edasise osas käivad läbirääkimised.
Viimane üldlaulupidu oli esimene, mis oli varustatud eesti viipekeelse tõlkega kohapeal ühes sektoris. Loodame, et see traditsioon jätkub. Mis puutub varustamisse subtiitritega, siis see sai võimalikuks alles ca 1 kuu pärast sündmust. Selline lähenemine ei ole praeguses maailmas enam aktsepteeritav.
Peame rangelt soovitavaks, et suurtel üldrahvalikel, riikliku korraldusega pidudel oleks olemas nii eesti viipekeelne tõlge kui ka subtiitrid või kirjutustõlge.
Suurtel kultuuriüritustel ja spordivõistlustel tuleks tagada, et hädaolukorras oleks edastatav info dubleeritud ka kirjalikul kujul (nt infoekraanidel).
Kirjutustõlge
Kirjutustõlk on inimene, kes on kuulmislangusega inimesele kõrvade eest. Tõlgi ülesanne on kõik räägitu üles kirjutada, nii et inimene saaks seda lugeda kas arvutiekraanilt või suurelt ekraanilt.
Kirjutustõlget rahastab praegu Sotsiaalkindlustusamet Euroopa struktuurifondide rahastuse kaudu. Samuti saab kirjutustõlke eest tasuda kohalik omavalitsus või siis asutus või eraisik. SKA poolt rahastatav projekt kestab 2022. aasta lõpuni. Selle raames võimaldatakse tööealisel puudega inimesel tasuta tellida kirjutustõlki. Kahjuks ei võimalda pakutav teenus tellida tõlki näiteks pensioniealistel inimestel, kelle seas on kuulmislangusega inimeste arv suurim.
Kirjutustõlke teenust osutab Viipekeeletõlkide OÜ, kelle ridades töötavad väljaõppinud kirjutustõlgid. Kirjutustõlkide väljaõpe toimub täiendõppe kaudu. Kirjutustõlke on lõpetanud juba 4 gruppi. Kahjuks on johtuvalt rahastusprobleemidest tõlkide töökoormus madal, mistõttu töö täiskoormusega tõlgina on raskendatud. SKA on pakkunud välja idee, et tõlk võiks olla nende palgal, samas tekitab see ebaterve konkurentsi turul, kuna SKA eelistaks tellimuse täitjana enda palgal olevat tõlki. Viimase kursuse kümmekonnast lõpetanust jäi tööle kõigest üks inimene. Oma jälje jättis viimasele koolitusele ka see, et see toimus Covid-19 pandeemia ajal.
Põhimõtteliselt on tõlkidega kaetud kogu Eesti. Samas toimub tõlge ainult eesti keelest eesti keelde. Vene- ega ka ingliskeelset tõlget ei pakuta, kuigi nõudlus on olemas. Venekeelseid elanikke on Eesti palju ja aeg-ajalt toimuvad Eestis rahvusvahelised konverentsid, kus ka kuulmislangusega inimesed osaleda soovivad.
Probleemiks on ka SKA poolt kogutav statistika tõlketööde osas. Tõlketöö võib tellida üks inimene, aga kasutada võib seda 20 inimest (näiteks vaegkuuljate organisatsiooni koosolekud). Ehk siis kasusaajate arv osutub vääraks. Probleeme on ka tõlgi tellimise kultuuriga, kus inimene tõlki tellides teatab vale aja, ei tule ise kohale või siis lahkub poole pealt.
Näeme olulist vajadust reklaamida kirjutustõlget kohalikes omavalitsustes, kes saaksid selle eest makstes pakkuda paremat ligipääsetavust oma piirkonna pensioniealistele inimestele.
Kuna kirjutustõlke tellimise kriteeriumeid ei saa muuta (ei saa lisada võimalust, et SKA rahastaks käimasoleva projekti raames puudega pensioniealise inimese kirjutustõlke tellimust), peame õigeks alustada uusi läbirääkimisi SKAga uue rahastusperioodi osas, rõhutades, et kahele viimasele aastale on oma jälje jätnud ka Covid-19 pandeemia.
Siinjuures tuleb väga kiita meie kirjutustõlke, kes Covid-19 pandeemia ajal suutsid kiiresti ümber orienteeruda ja hakata pakkuma teenust ka kaugtõlke korras, heaks näiteks on siin Zoomi koosolekute tõlge.
Kokkuvõte
Nagu eespool kirjeldatust näha, on ligipääsetavus lai teema, hõlmates mitmesuguseid valdkondi. Paraku on selles vallas isegi spetsialistide teadmised lünklikud või puuduvad sootuks. Kohati mõistetakse ka samu mõisteid üpris erinevalt.
Kindlasti tuleb edasi minna selgituste, infopäevade ja auditite ning infomaterjalide koostamisega kuulmislangusega inimeste ligipääsetavuse vallas. Toetame ligipääsetavuse teema lülitamist vastavate spetsialistide väljaõppe hulka nii kutseõppes kui ka ülikooliprogrammides.
Järgmise sammuna võikski kaaluda ligipääsetavuse-alase juhendmaterjali kokkupanekut – olgu see siis tegevuste juhend, parimate praktikate kogumik, projekteerimisjuhis vms. Hea oleks selleks kirjutada eraldi projekt koos rahastustaotlusega.
2021. aasta sügisel kutsub MKM kokku määruse nr. 28 muutmise töögrupi. Selles töögrupis tuleks kindlasti osaleda, et konkretiseerida kuulmislangusega inimeste temaatikat ja vajadusel lisada sinna uusi seisukohti.
Pikemas perspektiivis toetame ligipääsetavuse arengukavade koostamist kohalikes omavalitsustes ning oleme valmis aitama nende koostamisel kaasa nõu ja jõuga.
Kirjutustõlke osas pooldame selgitustööd kohalike omavalitsuste suunal ning SKAga läbirääkimiste vooru avamises kirjutustõlke pilootprojekti jätkumise osas.
Vaata ka Riigikantselei ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuannet.
Töögrupi nimel pani eespool toodu kirja Teet Kallaste, 30.06.2021